artiklid artiklid

 

"Rock-Hotell"

Kui viis tippmuusikut (olgu või kodukandi kuususega) ühtäkki uue ansambli kokku panevad, siis oodatakse selliselt ansamblilt tavaliselt kiiret laialiminekut. Rock-Hotelli puhul see nii ei olnud. Vähemasti leidus kolm aastat tagasi küllaga neid muusikasõpru, kes nägid Rock-Hotelli sünnis vaid viie vana semu ajutist meelelahutust.
Praegu tunnistab Rock-Hotell, et kolm aastat tagasi polnud neil mingit kavatsust meie koduvillast popmuusikaareeni äkkrünnakuga vallutada. Pigem tahtsid nad lihtsalt unustusehõlma vajunud rock’n´rolli repertuaari(mis osale Rock-Hotellist noorusaegade, osale aga lihtsalt meelismuusika) nii iseendale kui ka publikule meenutada. Siit tulenes ka ansambli tööstiil. Juba algusest peale pööras Rock-Hotell põhitähelepanu meelepäraste rock´n´rolli lugude otsimisele ning nendele uue näo andmisele, mitte niivõrd oma heliloomingu esitamisele. Tõsi küll, peaaegu kõik ansambli liikmed on varem muusikat kirjutanud (Margus Kappel "Rujale", Andres Põldroo"Psychole", Ivo Linna "Apelsinile" jne.), kuid samas on nad veendunud, et omalooming ei pea ühe ansambli jaoks tingimata eesmärk omaette olema. Kui keegi tõepoolest mõne hea lauluga maha saab, siis leiab see ka kindlasti Rock-Hotelli repertuaaris koha. Nii ongi meie ühe eliitansambli repertuaaris seni vaid üks oma laul, see, mille Margus Kappel kirjutas Peeter Urbla muusikafilmi "Ühe suve slaager" tarvis. Kõik ülejäänud Rock-hotelli liikmete sulest tulnud laulud on jäänud realiseerimata kas liigse enesekriitika, tagasihoidlikkuse või ehk hoopis selle tõttu, et originaalset ja omanäolist rockn´rolli on raske luau. Ent lihtsa kopeerimise teed pole Rock-Hotell ka läinud. Igale laulule luuakse oma seade ja ning riietatakse ta uude, tänapäevasesse kuube. Nii mõnigi kord omandab vana laul seejuures sedavõrd uue näo, et teda võiks täie õigusega Rock-Hotelli oma looks nimetada.
Rock-Hotelli hingeks on kahtlemata Heigo Mirka.Tema on see, kes grupile kõige vilkamalt uut repertuaari otsib, kes proovi-ja esinemisajad kokku lepib ning kes kõigele lisaks ka ansambli kirjavahetuse korras hoiab. Too viimane ülesanne valmistavat päev-päevalt üha enam raskusi.Rock-Hotell saab päevas keskeltläbi 20 kirja ning enamik kirjutajaid palub endale mälestuseks ka ansambli fotot.
Jah, Rock-Hotell on kodupubliku silmis väga soositud ning ajuti sigineb pähe mõte, et küllap oleks sellel viisikul menu ka üleliidulisel muusikaareenil. Ent teisalt eeldaks laiem populaarsus kindlasti ka pidevat ratastel olekut, eeldaks seda, et ansambli liikmed peaksid ohvriks tooma oma senised ametid, oma kodud ja pered, oma vaba aja ning mine tea, võib-olla ka oma muusikalised tõekspidamised. See Rock-Hotelli ilmsesti ei veetle, seda enam, et nõnda võiks pikapeale kaduda ka musitseerimislust, see, mis Rock-Hotelli siiani koos hoidnud on. (Olav Osolin)

 

 

artiklid artiklid